Konto

meelis_vanker_web

Räägime Meelisega arhitektiks saamisest, arhitekti töövahenditest, Revitist ja BIM’ist

Meelis Vanker on veendunud Reviti kasutaja 2008. aastast ja on nii üksi kui meeskonnaga teinud Revitiga eramuid, kortermaju, büroohooneid, koole ja muid hooneid. Neist väikseim on olnud 60 m² ja suurim 70 000 m².

Arhitektuurialase hariduse on Meelis saanud Tallinna Tehnikakõrgkoolist. Ta on töötanud arhitektina erinevates büroodes – Arhitekt 11, Allianss, Kalle Rõõmuse Arhitektuuribüroo, Agabus, Endjärv & Truverk Arhitektid ning alates 2012 ettevõttes Hüperruum OÜ.

Meelis on Autodeski tarkvara ametlikult tunnustatud instruktor Usesofti koolituskeskuses ja õpetab Revitit.

Vaata Reviti koolitust


Kuidas tulid mõttele hakata tegelema arhitektuuriga?

Ei olnud mul sellist esimest hetke, et oleksin kuskil mõnda väga ägedat maja näinud ja taibanud, et oh, see on minu asi. Ometigi oli mul selline loomise vajadus. Ma kujutasin ette, et kui ma valin endale mingisuguse ameti, siis midagi sellist, kus miski valmib.

Mäletan, et kui ma läksin ülikooli, siis mul oli pilt selge, kelleks ma saada tahan. Mu häda oli aga selles, et ma olen tulnud suguvõsast, kus ei olnud ühtegi kunstnikku ega arhitekti, seetõttu kartsin seda kunstimaailma. Esimese hooga ei läinudki ma arhitektiks õppima vaid ehitusinseneriks TTÜ’s. Ise lootsin, et äkki erialal saab spetsialiseeruda rohkem nagu arhitektuuri peale. Tegelikkuses ikkagi ei saanud ja läksin hiljem peale TTÜ ehitustehnika eriala lõpetamist edasi õppima arhitektuuri Tallinna Tehnikakõrgkooli.

Ühe aasta käisin kahes koolis korraga. Olen olnud igavene üliõpilane, käisin ülikoolis vist kokku 12 aastat. Kaks kooli suutsin ära lõpetada, selles mõttes läks hästi. Aastal 2002 läksin ma täiskohaga tööle, seega terve selle aja olin lisaks õppimisele ka täiskohaga tööl.

Milline oli kooli tehniline baas? Milliseid vahendeid õpetati insenere ja arhitekte kasutama?

Üldiselt käis see nii, nagu ma arvan, et igas arhitektuurikoolis käib. Kõigepealt on paber ja pliiats. Õpetatakse joonistama, perspektiivitunnetust, selliseid asju. Arvutisketši õpetamine tuli suhteliselt lõpus ja seda õpetati põgusalt. Programmide tundmisi oleks vaja rohkem, kui praegu koolis õpetatakse. Hetkel on nii, et teed 5 semestrit joonistamist, tulevikus aga seda oskust ei rakenda. See ei tähenda muidugi, et joonistamist poleks vaja õppida – arhitektidele on see kindlasti hädavajalik.

Aga tarkvara, kas visualiseerimist, BIM’i või lihtsalt CAD’i õpetatakse võib-olla ainult ühe-kahe semestri jagu ja seda on ilmselgelt vähe. Inimesed ei valda tänapäevaseid töövahendeid kui nad tööle lähevad.

Mis su esimene töökoht oli?

Esimene töökoht oli ühes projekteerimisbüroos ehitusinsenerina, kus töötasin pool aastat. Ma arvan, et need esimesed pool aastat seal ettevõttes oligi selline pöördepunkt minu jaoks, ma sain aru, et inseneri elukutse pole siiski see, milles ma ennast ette kujutan. Alguses olin seal lihtsalt tehnik. Mingi aja möödudes hakati mulle andma ka inseneriülesandeid, arvutusülesandeid, mida insener teeb.

Ma ei saanud sellega hästi hakkama, mul polnud täit ettekujutust sellest, mis on inseneri elukutse ja miks ma neid valemeid pähe tuubin. Ettekujutus hakkas tänu sellele tööle tulema, siis mõistsingi, et see pole mulle.

Mis vahenditega sel ajal arvutusi tehti?

Puhas käsitöö. Siiski, meil oli üks projekt, sellel olid monoliitbetoonist konstruktsioonid ja nende arvutamiseks ei piisanud paberist, pliiatsist ja kalkulaatorist. Tänu sellele hoonele osteti üks litsents tarkvarale ROBOT. See oli inseneriarvutuste programm, mida me kursavennaga kahekesti kasutasime.

Vääriks ehk veel mainimist viis, kuidas seda kasutati. Litsentsi võti oli füüsiline. See tähendab, et arvuti printeri pordiga ühendati üks vidin. Kuna meil oli kahe peale neid võtmeid vaid üks, oli tavapärane hüüda üle kontori “Viska võtit!”, mispeale pidi teine laua alla arvutikasti taha ronima ja selle vidina lahti kruvima. Ja nii mitu korda päevas.

Nagu öeldud, oli minu kursavend ka sealsamas töökohas, meie olime need esimesed katsetajad, kes üldse proovisid arvutada selliseid keerulisi konstruktsioone, kasutades arvutit. Vanakooli insenerid ei olnud arvutitega sinasõbrad.

Ja see esimene arvutus, seda võiks ka veidi BIM-iks või BIM-i eelkäijaks nimetada, oligi nii, et ühtaegu õppisime seda programmi ning üritasime saada sealt mingeid vettpidavaid andmeid.

See oli päris keeruline üritus, sest see inseneriprogramm väga lihtne ei olnud. Pidin noore tudengina sellest ingliskeelsest programmist aru saama, ise vaevu taibates, et mida ma seal täpselt arvutan. Ma ei tundnud neid termineid ja pigem kompasin hämaruses. See kogemus loksutas ilmselt asjad paika, edasi läksin ma arhitektuuri.

Mis oli su esimene töö arhitektina?

2003 aastal õnnestus mul saada uus töökoht Kalle Rõõmuse arhitektuuribüroos. Saatsin talle väga kentsaka e-maili töösooviga, taipamata ise Eesti arhitektidest või projekteerimisbüroodest üldse midagi. Kalle Rõõmus vastas mulle mingil põhjusel ja võttis tööle.

Esimene asi, mis ma seal tegin oli jällegi selline tehniku töö. Tartu Haiglast oli meile saadetud terve hunnik vanu projekte paberkandjal, ja need tuli siis digitaliseerida. Töö toimus AutoCAD-iga, millega olin juba eelmises töökohas kokku puutunud. Arvasin, et valdan seda, tegelikkus oli see, et mitte nii väga. Siiski, sain hakkama.

Esimene arhitektuurne töö, kus ma küll ei mõelnud maja välja, kuid nägin millest üks arhitektuurne projekt koosneb ja mis seal tegema peab, oli Admirali maja, arhitektiks Aare Saks ja projekteerijaks Kalle Rõõmuse büroo.

Aare Saks oli teinud ilusasti ära eskiisprojekti. Ja noh, nagu vanakooli arhitektid ikka, tuli tegelik projekt kellelgi teisel ära teha, meile saadeti ainult plaanid. See oli päris huvitav, et kuidas teha majast vaateid plaanide põhjal.

Siis ma tuulasin internetis. Internetist leidsin selle maja promokuulutuse ja seal oli Ahtri tänava poolt tehtud render pilt. Siis teadsin, milline näeb see maja välja kahest küljest. Nii saime maja peaaegu valmis. Tagumisest küljest aga, tuli välja, et seal on mingi parkimismaja, meil infot ei olnud ja ei saanud ka. Tuulasin veel internetis, leidsin imeväikese pildi, 320×180 pikslit, põhimõtteliselt thumbnail tagaküljest. Selle järgi saimegi projekti valmis.

Aasta oli 2003 või 2004. BIM-indusest ei rääkinud keegi. Meil oli kasutusel AutoCAD koos soomlaste pluginaga nimega ARK, millega oli põhimõtteliselt võimalik teha näiteks seinakontsruktsioone ilma, et oleks seda joontest ja viirutustest pidanud kokku panema. Uks oli blokina, panid selle seina sisse ja plugin tegi sinna ka vastava ava. Pluginal oli isegi mingisugune 3D võimalus, aga see ei kannatanud kriitikat.

Aastal 2006, kui mu aeg seal otsa hakkas saama, sain teada, et on olemas asi nimega Revit. Aga see ei olnud Eestisse veel jõudnud, keegi ei teadnud sellest eriti midagi, välja arvatud, et Ameerikas kasutatakse.

Vaheetapina enne Revitit jõudsin tutvuda sellise asjaga nagu Archictetural Desktop, mis võimaldas 3D-projekteerimisest.

Kas oli ka mõni projekt kus Architectural Desktopi katsetada said?

Architectural Desktopiga sain mitu projekti teha. Kui läksin aastal 2007 tööle Agabus, Endjärv & Truverk Arhitektidesse, siis neil oli selleks ajaks juba AD jaoks mitu litsentsi ostetud.

See tundus tulevikuna, et AutoCAD oli tahaplaanile jäetud. Kuigi AD oli ka nagu AutoCAD, oli see juba mõeldud arhitektidele ja muutus võimalikuks projekteerimise nii nagu arhitekt seda peaks tegema. Esimene ja ilmseim asi AD puhul oli loomulikult ruumiinfo, mida ARK-i puhul polnud, et sai panna ruumi objekti majasse ja ei pidanud pindalasi käsitsi arvutama.

Architectural Desktopile sai saatuslikuks see, et ta on AutoCAD-i pealisehitus ja see annab väga palju võimalusi viilimiseks. Kui sa joone-, viirutuse- ja tekstitöövahendeid tunned, siis saad sa kõik oma asjad ära ajada nagu varemgi – AutoCADi vahendeid kasutades. Keegi oma mugavustsoonist ju väga välja ei tule.

Esimene projekt, mille ma tõesti AD-ga tegin, oli TTÜ raamatukogu. Selle ma nikerdasin valmis. Kes AD-d tunneb, see teab kuidas käis vaadete ja lõigete tegemine. See ei olnud tegelikult 3D. Need olid 2D objektid ja genereeriti mudelist. Tõeline piin oli neid teha, nad ei tulnud kunagi välja nii nagu vaja. Aga sellel majal suutsin sätted kuidagi nii panna, et sain vaated ja lõiked selliselt, et ei pidanud peale konvert nupu midagi täiendavalt veel tegema.

Mis oli järgmine samm? Revit?

Aastaks 2008 puhusid juba uued tuuled, hakkasin uurima BIM programme, mis ei baseeruks AutoCAD’il. Ma olin koolis ArchiCAD-i näinud, see oli ainukene programm, mida õpetati meile rohkem kui 1 semester, aga oma ebaloogilisusega ei kütkestanud ta mind kunagi. Hoolimata sellest, et ta oli 3D programm, tundus ta mulle jaburalt keeruline.

Tol ajal sai vaadatud veel igasuguseid alternatiive, Revit oli üks paljudest. Tõmbasin erinevate programmide demoversioone, võrdlesin neid ja avastasin, et kõik programmid on Archicadi kloonid. Mõne puhul olid isegi ikoonid täpselt samasugused.

Revit erines aga kõigist neist totaalselt. See, kuidas Revit oli üles ehitatud, tema loogika ja sisearhitektuur, oli minu jaoks tõesti see, mis äratas tähelepanu. Tol ajal oli teda arendatud nii kaugele, et Revitiga oli võimalik üks ehitusprojekt otsast lõpuni valmis teha. Peaaegu.

See juba näitas, et asjal on jumet. Aastal 2009 ühinesid 3 arhitektuuribürood, Arhitektuuriagentuur, Agabus, Endjärv & Truverk Arhitektid ning Urban Mark. Sellest sai Allianss Arhitektid. Urban Markil olid Revitid mingil põhjusel ostetud, mis olid loomulikult sahtlisse jäetud. Mina võtsin selle sealt välja, installeerisin ning hakkasin kasutama.

Algul oli see lihtsalt õppimise eesmärgil. Vaatasin ja aru midagi tegelikult ei saanud – üldsegi, õppe eesmärgil mingit programmi uurida ei ole väga jätkusuutlik. Polnud ühtegi projekti võtta ka selle jaoks, sest ei saanud teha nii, et mina teen Revitis ja teine toimetab AutoCAD-iga.

Siis otsustasin, et teen oma lõputöö Revitis, sellega ei olnud muidugi eriti palju aega, 4 kuud. Samal ajal käisin täiskohaga tööl, tegelesin Kunstiakadeemia kurikuulsa projektiga, mis sahtlisse kirjutati. Sellega oli veel nii, et kui alguses oli meid seal peal palju, siis lõpuks tegin ma seda üksi, samal ajal kui ma üritasin lõputööd teha ja Revitit õppida. Giljotiin oli pea kohal, kael oli pakul ja selle alt projekteerisin.

Lõputöö läks mul loomulikult tuksi, sest aega jäi väheks, kuid samas, õppisin Reviti ära. Ja kui ma olin selle ära õppinud, oli mul selge, adjöö, ma ei viitsi nende teistega jamada, lähen Revitiga edasi.

Revit oli niivõrd palju teistest parem?

Võib-olla ei olnudki asi nii väga tema parem olemises, vaid hoopis selles, et tema lähenemine asjadele oli nii õige. Just selles mõttes, et kuidas üks programm peaks olema üles ehitatud. Ma nägin selles meeletut potentsiaali. Ole ainult meheks, kriba sinna kaks rida koodi juurde ja kuskile tekib mingi linnuke, mis muudab seda programmi veel paremaks. Midagi olemasolevat ei pea kardinaalselt ümber tegema, lihtsalt arenda neid töövahendeid, mis seal on. ArchiCAD-i puhul tekkis paljude töövõtete puhul küsimus, et miks need asjad just nii seal käivad, see töövahend võiks olla hoopis teisiti üles ehitatud.

Revitiga ei tekkinud kunagi seda, et töövahend peaks olema teistsugune, kui ta on. Võib-olla võiks üks-kaks võimalust juurest olla, aga enamjaolt oli ta ikkagi valmis produkt ja sellepärast olen ma seda siiani kasutanud.

Õppisid Reviti ära kasutades puhtalt katse-eksitus meetodit, või olid sul abiks ka mingid kursused või raamatud?

Ma mäletan, et ma käisin Usesoft’is ühel lühikoolitusel. Rohkem mul kokkupuudet klassikalise koolitusega ei ole. Kõik olid puhtalt foorumid, Google, niimoodi ma selle selgeks õppisin, katse-eksitus meetodil. Valisin selle “hard way,” võttis kauem aega ja rohkem aju- ning närvirakke, kuid selle tulemusena olen ma läbi proovinud kõik valed versioonid ja võtted ning tänu sellele olen ma võimeline siin seda õpetama.

Mis oli esimene hoone, mis sa Revitiga tegid?

Esimene hoone… no tegelikult ma kasutasin Kunstiakadeemias selle Taanlaste projekti peal Revitit natuke fassaadide modelleerimisel. Need fassaadid olid üsna keerulised, seal oli hunnik diagonaalseid kaikad, mis pidid olema plaanijoonistel õiges kohas. Need fassaadid muutusid kogu aeg ning AutoCAD-is oleks neid üles ehitada olnud tõeline piin. Siis tegin ma Revitis valmis ainult fassaadid, konvertisin AutoCAD-i. Vaated tehti ka Revitit kasutades. See oli siis selline poolik Reviti kasutamine oma töös.

Esimene terviklahendus oli üks Tartu kortermajade kvartal, selle ma tegin siis Revitis. Lõputööst olin ma omad vitsad saanud ning selle tegemine läks natukene lihtsamalt. Siis sain ma aru, et mul ei ole mõtet midagi väljaspool Revitit teha. Taipasin, et ühtegi sõlmejoonist ka ei tee enam AutoCAD-is.

Mis on kõige suurem või keerulisem projekt, mis sa Revitiga teinud oled?

See Ülemiste Citysse ehitatud Ernst Öpiku nimeline torn, mille I etapp on valmis (ehk esimene torn), on suur. See on büroohoone, mis on iseenesest lihtsa planeeringuga, kuid tema suurus on 20 000 ruutmeetrit. See on praegu pindalalt Ülemiste City kõige suurem büroohoone.

Selle tegin ma Revitis täiesti üksi, kogu arhitektuurne osa, kõik joonised on ainult minu tehtud. Suutsin need suhteliselt kiire ajagraafiku juures Revitiga ära teha. CAD-is ei oleks see olnud võimalik, eriti kui asi muutub tohutul hulgal.

Mis puudutab nüüd kõige keerulisemat projekti, mis mul Revitiga on tulnud teha, siis see on käesolev, mida ma ei nimeta. See on väga mitu korda suurem Ülemiste City büroohoonest, multifunktsionaalne hoonete kompleks, vaieldamatult kõige keerulisem projekt, millega on mul tulnud tegeleda.

Selle juures tuleb organiseerida ka meeskonnatööd. Olen mitmeid kordi worksharingut kasutanud, meenub üks arhitektuurivõistlus, kus igaüks istus oma kodus ja Revitis sai seda tehtud.  Aga see neli inimest on nohu selle praeguste hoonete kõrval, kus on üle kümne inimese. Meil kahjuks ei ole Collaboration for Revitit, mis on Autodeski võrgutöö teenus Revitile. Paneme tuimalt üle pilve, Onedrive-is.

Nendest hoonetest on lõputult erinevaid versioone, väga tihe ajagraafik. See on multifunktsionaalne maja, keerulise arhitektuuriga, kus tekib ehituslikult raskeid olukordi. Kui ma olen selle edukalt lõpetanud siis võin teha maailmas praktiliselt mida iganes, et anna ainult kätte.

Reviti mudelit kasutavad teil seal ka teiste erialade projekteerijad?

Ainult arhitektid ja sisearhitektid. Kõik teised eriosad, kellega olen siiani kokku puutunud on kasutanud teistsuguseid programme. Konstruktorid kasutavad reeglina Teklat, eriosad siis MagicCAD-e, kasutatakse veel Civil3D-si ja muud. See on raske, eriti just see, et konstruktsioonid on teises programmis, sest meil on neid vaja.

Suhtlus käib läbi IFC ja IFC ei ole just maailma kõige parem formaat asjade jagamiseks või töö tegemiseks. Loomulikult oleks see ideaalne, kui kõik kasutaksid Revitit.  See lahendaks nii palju probleeme, millega tuleb praegu maadelda.

Keegi tahab hakata tegelema BIM-iga, mis ta sammud oleks? Kas soovitaksid katse-eksitus meetodit või midagi muud?

Katse-eksitus meetod nõuab aega, kuid seetõttu on minu jaoks Revitis suhteliselt vähe asju, millest mul aimugi ei ole. Neid on, aga vähevõitu. Revitis mudeli tegemine käib kiiresti, kui asi on selge.

Reviti baaskursus, on väga vajalik inimesele, kes tahab Revitit õppida ja kiiresti need baasteadmised omandada. Ilma, et ta peaks mitu kuud katse-eksitus meetodit kasutama.

Kursus hoiab kindlasti aega kokku, kuid sellega on muidugi oht, et inimene õpib oma kindlat võtted ära ning ei astu sellelt teelt kõrvale. Ei avasta tegelikult võimalusi, kuidas saaks paremini või kas üldse saaks paremini. Tõenäoline on, et ei saagi. Valesti tegemine laiendab silmaringi, aga see on raske tee.

Kokkuvõttes ootame muidugi inimesi Reviti kursusele, aga peale seda soovitame soojalt katsetamise ja eksimustega jätkata.

Vaata ka Reviti koolitust

Mõned pildid Meelise osalusega projektidest:

Massive Presence Website