Konto

ott_veebi

Räägime Ivo-Otiga hoonete ja riiete mudeldamisest, visualiseerimisest ning 3ds Max-ist

Arhitekti kutse on Ott saanud Kunstiinstituudist ning hiljem töötanud arhitektina erinevates büroodes Eestis ja Soomes. Aastast 1992 alustas ta tööd 3D visualiseerijana ja teeb seda tänapäevani. Tema töö objektid on põhiliselt ehitusvaldkonnas, aga ta on osalenud ka mitmete animatsioonide tegemisel. Oma põhitöö kõrvalt on Ivo-Ott Hirvesoo alates aastast 2007 andnud kursuseid 3DS Max tarkvara huvilistele Tallinna Tehnikakõrgkoolis, EKA’s ja mujal.

Ivo-Ott Hirvesoo on Autodeski tarkvara ametlikult tunnustatud instruktor Usesofti koolituskeskuses, kus ta õpetab kasutama tarkvara 3ds Max.

Vaata 3ds Max baaskursust


Kes sa oled ja millega sa tegeled?

ERKI lõpetasin 80ndate alguses, sain arhitektidiplomi. Olin sel alal päris hea, töötasin arhitektina suhteliselt pikka aega, kuni piirid hakkasid vabanema, siis viis elukäik mind korraks Soome. Tookord oli see tuntavalt välismaa. Nägin, kuidas kolleegid oma projekte arvutitesse vormistavad, saavad siis pöörata ekraanil hoonet iga kandi pealt ning esitada kliendile 3D-perspektiivvaateid. Kuna olin ERKI ajal kujutavas geomeetrias suhteliselt tugev, teadsin, mis tähendab perspektiivvaadete konstrueerimine käsitsi, tundsin suurt kadedust, et kurat, masin teeb neil asjad kohe valmis!

Kuidas sa visualiseerimise ja 3ds Max-ini jõudsid?

Aastal 1989 olin üks esimestest, kes Helsingisse lahkus. Suutsin sealsetele ülemustele üsna pea selgeks teha, et mul on arvutite osas tõsi taga. Peale aastast veenmist investeeriti lõpuks, et luua 3D-arvutitöökoht, saabusid kastid esimese arvuti ja tarkvaradega, mille hind kokku oli isegi tänapäevases mõistes üsna ulmeline.

Arvuti oli DEC, sel oli juba siis võimas graafikakiirendi, 1280×1024 tavalisest lamedam ekraan, arusaamatult suur 400 Mb kõvaketas ja kosmilised 1 Mb RAM’i, DOS muidugi. Põhitarkvaraks oli 3D Studio. Kelleltki ega kusagilt õppida polnud. Internet tänapäevasel kujul oli veel leiutamata. Ainuke abivahend oli paks raamat, mis karpi kaasa pakitud. Ei jäänudki muud üle kui hakata pusima. Muidugi olin tööl pooled ööd, et saaks rahus tudeerida. Kõik see toimus suurelt perekonna kannatlikkuse arvelt. Arvatagi. Huvi oli aga suur, sellest piisas motivatsiooniks.

3D Studio. Iga tööfaas tuli sooritada eraldi moodulis. Tegin läbi kõik tutorialid, mis olid paksus raamatus. Suur oli rahuldustunne kui sain valmis esimese animatsiooniga: panin kummipalli ekraanil põrkuma.

Möödus paar aastat, vahele mahtus Auto CAD’i, Photo Shop’i ja Illustratori õpe, selgus, et ilma nendeta ei saa, kuni ühel päeval võisin tõdeda, et arhitektitöö on vahetunud visualiseerijatöö vastu. Oli tekkinud arusaamine kuidas asju tehakse. Tekkisid kontaktid teiste samasuguste vendadega Helsingi piirkonnas. Vahetasime kogemusi. Kuigivõrd. Salatsemine oli siis veel moes.

Meenub, üheksakümnendate keskel toimus Helsingis tohutu promo-üritus, esitleti 3DS Max-i. Uudiseks oli, et see töötas Windows keskkonnas. Siis sai 3D Studio ka sellise välimuse nagu tal praegu on ning nimele lisandus Max. Pakun, et Max sellepärast, et kõik need DOS-moodulid, millest enne kõnelesin, ja ta algselt koosnes, olid lõpuks ühte pakki kokku pandud. Kasutusliides pole siiani mainimisväärselt muutunud, muideks. Millal 3DS Max Autodeski logoga varustati, ma täpselt ei mäleta, aga enam vähem samal ajal nimemuutusega. Suurt dramaatikat selles polnud, sest oli ju Autodesk see, kes aitas 3D Studio’t müüa ju algusest peale.

Tänapäevane 3DS Max on ülepea keeruline, keerulisem kui eales, aga eks mul on eeliseks, et olen sinna sisse kasvanud tasapisi, aastatega. Kui tuleb uuendusi, õpin need paar asja juurde. Suhtun respektiga noortesse, kes võtavad Maxi nullist ette ja tudeerivad, kuni selgeks saavad. Ajad on ideaalsed, net on täis õppe- ja nipivideoid. Korraldatakse kursuseid.

Soomes jõudsin korra veel töökohtagi vahetada. Kusagil aastal 2003 käis krõps peas ja hakkasin nuputama, et kuidas Soomele joont alla tõmmata. 2004 olin Eestis tagasi. Säilitasin töökoha viimases Soome firmas. Tööd sealt praktiliselt enam ei tule, küll aga saan jõulupakke ja käin jõulupidudel kui aega saan. Praegu on põhiliselt ikkagi Eesti töö, mis toidab. Mis selles töös ongi minu jaoks oluline, et on võimalus kaugtöötada. Soome, Rootsi, isegi sheikidemaale …

Kuidas see tagasitulek välja nägi?

Riigist riiki kolimisel on üsna kallis hind. Pehmet viisi pole. Raiusin Gordioni sõlme läbi ja jätsin kõik sinnapaika. Lihtsalt.

Eestis kaalusin minna arhitekti töö peale tagasi. Ees oli puhas paber. Seis oli null. Läks hoopis nii, et sõber helistas ja tahtis visualiseeringut. Siis tekkis teisigi helistajaid. Märkamatult oli minust taas saanud visualiseerija.

Mõni aasta hiljem, ühel päeval helistas arhitekt Riina Raud. Ta korraldas Tallinna Tehnikakõrgkoolis arhitektuuriinstituuti ja kutsus mind sinna õpetama. Läksin. Alguses õpetasin arhitektuuri teemasid, nüüd pigem 3D-d, arvutigraafikat üldisemalt, projektide vormistamist ja muid sedasorti asju. Praktilisi asju. 2012. aastast olen ka Usesoft’i koolituskeskuse Autodeski autoriseeritud instruktor.

Nagu eelmisest ehk ridade vahelt välja lugesite, siis ega sest plaanist naasta arhitektitööle suurt midagi välja tulnud. Ehk siiski tulevikus.

Kuidas sa leiba teenid? Kuidas sa defineeriksid enda valdkonda, neid töid, mis sa teed?

Minu poolt tehtavat tööd nimetatakse visualiseerimiseks. Kuna olen taustalt arhitekt, teenindan põhimõtteliselt oma kolleege. Kliendid on tuttavad inimesed, olen nendega koos koolis käinud või büroos töötanud. Põhiliselt teen arhitektuuri ja arhitektuuri visualiseerimist. Arhitektuuri visualiseerimist võetakse küll vahel kuidagi iseenesest mõistetavalt. Mõni isegi imestab, et kas selle eest peab veel eraldi maksma.

Minu õnneks või kahjuks arvutid selliseid asju päris automaatselt valmis veel ei tee. Pean ikka päris palju vaeva nägema, samuti on töövahendid kallid. Töö eest tuleb raha küsida.

Kuidas need tööd sulle tavaliselt tuuakse ja millist tulemust oodatakse?

Algmaterjaliks on tavaliselt AutoCAD joonised, dwg, kümnel juhul sajast tulevad Revit-i failid .fbx failidena. Max sööb otse Revitit tänapäeval, üleminekuformaate polegi vaja. Maailmas on palju ka teiste tarkvarade kasutajaid, siis tuleb algmaterjal obj formaadis näiteks.

Tulemuseks oodatakse reeglina pilti failikujul. Paberkandjal pilte ei ole juba aastaid tellitud. Printer lausa hallitab riiulinurgas, selle teenuseid pole keegi tahtnud aastast 2010. Kahtlustan, et see on seismisest rikki läinud. Animatsioone teeks ma meelsasti rohkemgi. Huvitav.

Kuhu see valdkond või eriala ikkagi liigitub, see mida 3DS Max-iga tehakse?

Pakun, et see on nagu arhitektuuriõppeski. Õpe üleüldine, õpitakse natuke kõike, mida eriala lõpetanu teadma peaks, aga hiljem, tegelikus elus, spetsialiseerutakse laias laastus ikkagi kas siis planeerijaks või hoone projekteerijaks või siis teoreetikuks.

Visualiseerijate puhul on sama, alguses ei tea sa õieti täpsemalt tahtagi midagi. Siis, kui oled selle põhiosa ületanud, et ei ole enam nende kõige algelisemate toimingutega Max-is probleeme, siis võib-olla hakkad mingil hetkel aduma, mis sind rohkem huvitab, mis paremini välja tuleb.

3D alal toimub spetsialiseerumine – on inimesed, kes modelleerivad, inimesed, kes teevad mehhanisme, kolmandad, kes animeerivad.

See oli laias laastus nii ja vaevalt, et jagunemine enam palju muutub. Võib-olla lisandub midagi, mida me ei oska praegu näha. Hololens-id ja sarnased on tulemas, meil on vaja hakata tegema asju, mis kodustes oludes virtuaalprillide taha tekivad, lisaks helimaastikke. Näis. Üldiselt oleme valmis, tulgu mis tuleb.

Millised on sinu huvitavamad projektid, millega kokku puutunud oled?

Kui enne oli spetsialiseerumisest juttu siis minu töö koosneb 90% tulevaste ehitiste visualiseerimisest. See on iseenesest väga põnev, aga nagu pihiisa või usaldusisik, ei tohi ma tihtipeale üldsusele näidata, mida teen. Millest on teinekord kahju.

Ülejäänud 10% mu tööst on muudel teemadel, näiteks riietuse teema või tooteanimatsioonid, isegi arste olen aidanud paar korda. Vahele mahub ka paar telereklaami.

Kui minna konkreetsemaks, siis hiljutistest suurematest projektidest tasuks ära mainida osalemise Tallinna vanalinna virtuaalmudeli tegemisel. Aluseks oli laserskanneeringud. Tegime seda koostöös mitme teise firmaga. Kujutage ette, pea 750 maja lühikese tähtajaga mudeldada 5cm täpsusega nii, et nood näeksid realistlikud välja – oli ikka päris suur tegemine. Töö käigus õppisime palju. Kahjuks õppis ka tellija ning lõpuks kasvasid nõudmised üle pea. Töö valmis lõpuks, aga suure hilinemisega. Põhiline, et jäime ellu ja et kõik jäid sõpradeks!

Siis oli veel meie Toompea parlamendihoone fassaadi- ja valgustusprojekti visualiseerimine. Arhitekt Ülar Saar tegi projekti – fassaadivärvide taastamine ja välisvalgustus. Tavainimesed tänavalt ei pane ehk tähele, aga kõik värvitoonid on pisut muutunud, näiteks on aknaraamid nüüd oliivirohelised. Kogu algne värvilahendus on teaduslikult välja pestud, taastatud. Lisaks nagu öeldud, tegelesime fassaadivalgustusega. Olin arhitekti kõrval ja simuleerisin 3DS Max’is erinevaid valgusteid kuni jäime rahule. Tegime nii siseõue- kui välislahenduse. Tuleb tõdeda, et virtuaalse vanalinna tööst oli selles projektis suur abi, mudel oli omast käest võtta. Samuti oli suur abi 3DS Max’ist, sest nagu hiljem selgus, ei erinenud simulatsioon lõpptulemusest. Minge ja imetlege tulemust Toompeal.

Hiljuti tekkis veel üks huvitav teema: kangad ja riided ehk virtuaalriietuse tegemine. Norra profispordi riietusele spetsialiseerunud firmale tegin oma pisikeste kätega terve mudelkonna, üle 250 rõivamudeli. Kulus aasta, mudelid on valmis, praegu tegelen parandustega. Kangasimulatsioonideks ma Max-i ei kasutanud, olen aus, sest üks teine tarkvara on sellele tööle paremini spetsialiseerunud kui Max-i vastav moodul. Mitte, et ei saaks. Oli huvitav.

Aga miks neid riideid mudeldatakse?

Need on kallid profispordi riided, tuuletunnelites kontrollitud. Üks ese, mis jalgratturile selga tõmmatakse, võib olla hinnaline. Hi-tech. Meeskond tellib võib-olla kümmekond niisugust, erinevates suurustes, peal on sponsorite kirjad ja kujundused, rahvusmeeskondadel omad. Nimetatud tehases on huvitav see, et kujundused prinditakse otse kangale. Alles siis toimub lõikus ja kokku õmblemine. Eelnev disaini 3D mudelitel testimine on suur kergendus. Samuti saavad nende kliendid lõpptulemust hinnata enne kui asuvad rahakotti kergendama.

Kangasimulatsioonid on teinud läbi suure arengu. Praegu julgen öelda, et isegi asjatundjad ei tee filmilinal enam vahet, kas kasutati päris või arvutis simuleeritud riideid. Ainuke koht, kus me veel kohati mõistame, et tegemist ei ole päris inimesega, on nägu suures plaanis. Varsti on ka see möödanik.

Väljavaated tulevikus?

Arvan, et meie eriala tulevik on, et tööd tuleb pigem juurde, kui väheneb. Virtuaalmaailmad vajavad ehitamist, augmented reality samuti. Kõik see vajab ju pisikeste kätega tegemist. Ühtegi hanget ei kavandata ilma visualiseeringuteta. Aga julgen arvata, et lähiaastate trendiks on, et seda tähtsat isandat, 3D-modelleerijat-arvutiasjatundjat, kes oskab 3DS Max-i, Maya’t jt, alandatakse ühiskondlik-sotsiaalsel redelil mitme pulga võrra. Niipalju tavalisemaks muutub see töö.

Kui keegi soovib visualiseerimist ja 3D Studio Max-i sinu juures kursusel õppida. Mis sa arvad, mida see annab inimesele, võrreldes iseõppimisega?

Arvan, et kursuste läbimine annab parema hoiaku. Ise õppides õpid ära vaid konventsionaalse, kontrollitud, selgepiirilise, standardiseeritud iva. Kursusel tekib inimlik kontakt kellegagi, kes on igapäevaselt asja sees. Nii mõnedki hirmud ja eelarvamused võivad kaduda, mis sul muidu oleksid. Tegemist on inimestega. Näed, et nemad on selle ära õppinud, järelikult saan ka mina hakkama.

Kas sa ei karda kursustel endale võistlejaid kasvatad niimoodi, kui sa ka ise teenid leiba peamiselt visualiseerimisega?

Tegelikult päris nii ei ole. Hoopis nii on, et peaksime koostööd lisama. Me ei võta üksteiselt tööd ära. Seda õnneks jagub. Samuti on suhted klientidega veel endiselt suhted inimeste vahel eelkõige. Usaldus, harjumus, mõtete edasiandmise lihtsus – see kinnistab kliendisuhted. Neid tekkinud suhteid ei kõiguta keegi kolmas. Pole vaja karta.

Inimene, kes teeb mingit tööd hommikust õhtuni, õpib pidevalt uusi nippe juurde. Asju võib aga ka kiirendada, lihtsalt mõtteid vahetades ja workshoppidel osaledes. Isamaaline vaatenurk on ka: oleme pisike kogukond, sidet pidades ja üksteist teades saab võimalikuks ka suurtes rahvusvahelistes hangetes osalemine, millest muidu peaksime suu puhtaks pühkima.

Olen ka siin Usesoftis uusi trikke õppinud. Täna õppisin uue triki. Õpilane tegi kõrval ühte asja ja ütles, “näe, tegin niimoodi.” Vaatasin ja tõdesin, et ma poleks ise selle peale tulnud. Andmine on alati kahesuunaline. Vabalt mõtteid ja oskusi vahetades ei jää tegelikult vaesemaks. See on rikkuse alus.

Pilte Oti tehtud töödest:
ott_villakangro_veebi ott_vaade_veebiott_toompea_veebi

ott_sos_cam_veebiott_pont_gib_veebiott_horten_veebi

suursojamae-mainor-02ott_pagari_veebiott_urban_veebi

ott_kaku_veebiott_expofin_veebiott_armenianhouse_veebi

Vaata 3ds Max baaskursust

Massive Presence Website